Üsna sageli algavad lood dementsusest nii- ühel päeval ta ei mäletanud enam asju, millest olime äsja just rääkinud, ta ei tundnud mind ära, ta kukkus ootamatult, ta ei saanud aru, kus ta on. Vanadusega ikka kipuvad asjad ununema, see ei pruugi alati veel viidata dementsusele. Kuid valvsaks tuleks muutuda, kui inimene ei suuda enam tuletada asju meelde, lahendusi leida või ei suuda teha asju, mis varem ladusalt sujusid.
Dementsust diagnoositakse üha rohkem
See, et selline haigus on olemas, ei ole sugugi häbiasi ja kahjuks on dementsusega inimeste arv nii Eestis kui üldse maailmas üha suurem. Dementsus ei ole kindlasti kõigil ühtmoodi väljenduv, ei sümptomite ega ajas kulgemise mõttes. Tegu on järk-järgult progresseeruva kesknärvisüsteemi talituse häirumisega, mille tagajärjel halvenevad erinevad aju funktsioonid nagu mõtlemine, mälu, arutlemine, planeerimine jne. Igal inimesel on selle avaldumine erinev.
Viimasel ajal on palju rohkem dementsusest rääkima hakatud. Ja see on hea! Ka enamuses meediakünnise ületanud lugudes on teema keskmes enamasti mõni dementsust põdev inimene. Dementsusega elanike koguarv näitab kasvutrendi nii meil kui mujal riikides. Üks selle esinemissageduse kasvu peamisi põhjustajaid on muidugi elanikkonna vananemine. Samas on suurenenud ka nooremate dementsust põdevate inimeste hulk.
Täna on ühiskond teadlikum, avatum ja info dementsuse kohta ka palju kättesaadavam, mis loob ka soodsama pinnase diskussiooniks. Me oleme informeeritumad, millega tegu, millised on sümptomid ja ohumärgid, mida teha ja mitte teha.
Dementsusega inimesed vajavad erilist hoolt ja tähelepanu
Dementsus ei mõjuta vaid diagnoosi saanud inimese elukvaliteeti, aga võib olla rohkem isegi ehk tema lähedasi. Eestis on reeglina antud diagnoosi saades lähedaste soov üritada vähemalt alguses ise oma jõududega toime tulla. Täna on dementsuse kohta palju infot ja juhendeid saadaval, mistõttu on kergem hakkama saada. Kuid mingi hetk haiguse süvenedes on kõigi osapoolte huvides ainuõige lahendus, pöörduda abi saamiseks spetsialistide või hooldekodu poole.
Mis teeb demetsuse kui diagnoosi eriti keeruliseks on see- et lõpuni pole võimalik ette näha, kuidas see haigus kulgeb ja mida endaga kaasa toob. Ka turvalisuse tagamine ja ettevaatusabinõud tihti ei aita, sest dementsusega inimene võib ootamatult reageerida või käituda ettearvamatult.
Üks on kindel, et milleski ei saa kindel olla
Just nii võib öelda ka dementsue kohta- kõigeks ei saa iial lõpuni valmis olla, sest siin on veel nii paljut, mida me ei tea ega ette suuda näha. Suurim probleem on see, et igal inimesel avaldub see haigus erinevalt. Kuid üks tunnus ühendab kõiki diagnoosi saanud inimesi- see on kõrgendatud õnnetusjuhtumi risk. Dementsusega inimeste hulgas on sagedased kukkumised, riskitaju kadumine, suur huvi põnevate keelatud kohtade vastu- trepid, liftid, nupud, lülitid, akna ja ukselingid, juhtmed.
Üsna sageli on dementsusega inimeste puhul probleemiks toidust ja joogist keeldumine või rohtude mittevõtmine. Need on sagedasemad põhjused, mida lähedastele ikka ja jälle selgitada tuleb. Keegi ei soovi halba ega ole laisk või hoolimatu oma töös, dementsusega inimeste puhul on lihtsalt probleemsete juhtumite sagedus oluliselt suurem. Iga kord me õpime neist juhtumitest ja täiendame oma ettevaatusabinõusid. Nii oleme hakanud kontrollima, kas vajalikud rohud ikka neelatakse alla, mitte ei koguta padja alla hooldaja ruumist lahkudes.
Dementsus on nagu pilves ilm, seal on helgemaid hetki ja on äkitsi tekkinud pimedust, on ootamatut vihmasadu ja on äikest. Me ei tea, mis ees ootab ja kaua see kestab. Ka kõigi kättesaadavate materjalide ja koolitustega, ei suuda ei lähedased ega hoolduspersonal olla 100% kõigeks valmis. Kuid me saame õppida käsikäes ja ostida uusi võimalusi ning ideid, kuidas dementsusega inimesed meie majades end piisavalt turvaliselt ja hästi tunneksn ning samas ka teised meie elanikud hirmu ei tunneks või seetõttu kannatama ei peaks.
Me oleme üks pere
Dementsusega inimestega tegeleb meil Pihlakodudes lisaks hooldajatele kogu maja. Kõik teavad, et osasid elanikke tuleb eriti valvsalt jälgida- seda arvestavad nii tegevusjuhendajad, köögitöötajad, koristajad kui ka teised töötajad, sh lisateenuste pakkujad. On olukordi, kus informeerime sellest ka maja külalisi. Suur abi on olnud majade teistest elanikest, kes koheselt märku annavad, kui keegi eemaldumas on või midagi lubamatut teeb. Oleme Pihlakodus võtnud suunaks, et arvestame kõigi huvide ja heaoluga nii palju kui võimalik ja ei piira elanikke nende diagnoosist sõltuvalt.
Seega pole vaja karta, et dementsusega inimesed on tuppa lukustatud. Leiame, et ühistegevustel on suur roll aeglustamaks dementsuse sümptomite süvenemist – et treenida aju ja anda kätele, mh ka varasematele oskustele rakendust. Vähem oluline ei ole kaasamise tähtsus ja ühistegevuste sotsiaalne pool. Vanaduspõlves on üksindus kerge tekkima, mistõttu on meie eesmärk ka oma kõige nõrgemaid ikka ja alati punti võtta. Kasvõi kõrvaltvaatajatena.
Kuhu pöörduda, kui enam ei jaksa või oska:
MTÜ Elu Dementsusega asutati 7 aastat tagasi. Sinna kuuluvad erinevad spetsialistid, neuroloogid, tegevusterapeudid ja ka lähedased, kellel on hindamatu kogemus oma lähedase eest hoolitsemisel. Elu Dementsusega üks peamisi tegevusi on nõustamine ja tugigruppide süsteemi loomine. Samuti on olemas dementsuse infoliin, kuhu saavad helistada nii dementsusega inimeste lähedased, hooldekodud ja sotsiaaltöötajad.
Lisainfo : https://eludementsusega.ee/
September on rahvusvaheline Alzheimeri kuu ja 21. septembril tähistatakse rahvusvahelist Alzheimeri päeva, seda tähistatakse ka kõikides meie Pihlakodudes (Tapal, Nõmmel, Tabasalus ja Viimsis).